Parim on aktiivne puhkus igisuvistel Kanaaridel

Teide — Hispaania kõrgeim tipp—on nagu sünge valvetorn, mis kõrgub Tenerife saarel Kanaari saarestiku kohal 3718 meetrit  Atlandi ookeani pinnast. Köistee, mille kabiini mahub 35 inimest, viib Teide jalamilt 2356 meetri kõrguselt  3555 meetri kõrgusesse lõppjaama tipu lähedale  8… 10 minutiga. Veel 160 meetrit tõusu rajal läbi vulkaanilise räbu viib tippu…. et nautida unustamatuid vaateid. Teide heidab hommikuti ookeanile pikima varju. Näha võib 7 saart ja palju saarekesi. Need on ookeanist kerkinud vulkaanide tipud. Üks neist (La Palma saarel) purskas viimati 1971.aastal. Tenerife on Kanaari saartest suurim ja kerkib peaaegu kolmnurksena  järsult pilvise tipu poole. Tipp jagab  saare niiske ja lopsaka taimestikuga põhjaosaks ning päikeseliseks ja kuivaks lõunaks.

Guantšodest ürgasukate keeles tähendab Tenerife ’lumist mäge’. Ja lund on siin kuuma Aafrika Maroko ranniku kiuste tõesti igal talvel.  Meenutame et paar aastat tagasi oli märtsikuus  siin veel lund, kus Harju matkaklubi matkajatel tuli sumbata. Et tippu jõuda, tuli kerged rattaplätud vahetada lund pidavate spordijalatsite vastu…..

Palju aastaid oleme Kanaaridest ja selle maalilisest tipust unistanud. Lisame veel et Kanaaridel on rohkem  elanikke—1,69 miljonit — kui terves Eestis kokku. Unistus hakkab täituma 5. aprilli 2008 hommikul kui kl 7.45 sõidame välja  Tenerife saare Los Cristianose asulast  paariks päevaks tellitud  rendiautoga.  ’Blondiinid’ Krista ja Sirje asuvad kohe kõvasti tööle: esimene — kui kogemustega mägede autojuht –’Volvo’ rooli ja teine TomTomi nimelise globaalse positsioneerimise seadme (GPS) taha tema kaardilugejaks. Ülo jälgib nende osavat tegutsemist järskudel ja kurvilistel mägiteedel auto turvaliselt tagaistmelt…….

Kurv järgneb kurvele tõstes meid  siledal asfaltteel üha kõrgemale. Kohati imetleme  ilusat varjupakkuvat metsa.  Kl 9 jõuame metsapiirile Las Canadase vulkaanilisele platoole, mis  tekkis muistsel ajal kui Teide tipu naaberkoonus kokku varises. Asfaltee möödub Teide rahvuspargi Canada Blanca külastuskeskusest ja paradorist (Parador de Canadas del Teide), mis meenutab kaasaegset alpionni. Paradorideks nimetatakse Hispaanias riigi omandis olevaid vanadesse ajaloolistesse lossidesse, kloostritesse, jahimajadesse ehitatud hotelle. Hispaania mandril ja saartel moodustavad need populaarse (riiklike) hotellide keti.  Miks pole veel Eesti ilusamates mõisades riiklikke hotelle???   Teide paradori infost saame teada, et tuleb edasi sõita Teide köistee (hisp k: Teleferico del Teide) alumisse jaama. ’La Rambleta’ köistee alumisest jaamast, mis tänu järsult tõusvale köisteele on kaugele näha, saab tavaliselt üles sõita kl 9….16 ja alla kuni 17. Me kuuleme aga et tugeva tuule tõttu köistee täna ei tööta….

Köistee alumisest jaamast (mis jääb asfaltteest mõnikümmend meetrit vasakule), sõidame umbes 3 km mööda asfaltteed edasi paremale poole. Siin on vasakul pool parkla kümnekonnale autole, kust tavaliselt keeratakse asfaltteelt kõrvale ja alustataksegi jalgsimatka maastikuauto radadel. Siin on viit ja Teide rahvuspargi info. Väike parkla on kahjuks juba täis… Kuna ka umbes kilomeeter enne seda paremal pool olevasse turismibusside parklasse pole luba parkida, siis viib Ülo auto köistee alumisse jaama tagasi ja tuleb kiirelt kl 10  tõusu alustanud ’blondiinidele’ järele. Muidugi kaitsvad päikeseprillid ette, seljakott veepudeli ja kerge einega selga ja   pika nokaga müts pähe. Ees ootab tõsine  päevane matk….. 

Teide rahvusparki (asutatud 1954. aastal,  suurus 189,9 km2) külastab igal aastal 4 milj inimest. Selles on 21 matkarada pikkusega 0,6 …. 17,6 km ja palju on tegemisel. Rajad on märgitud kergest kumi ekstreemseteni ja kohati markeeritud (signposted). Rajalt kõrvale ei lubata minna.  Giididega grupid väljuvad kl 9.15 ja 13.30 El Portillo külastuskeskusest ning Canada Blanca külastuskeskusest  kl 9.30 ja 13 kahetunnisele matkale. Teide tippu lastakse lubade alusel 150 inimest päevas köistee ülemisest jaamast. See on umbes tunnine jalutuskäik. Tiputõusu luba saab e-postiga ette tellida ja reeglina antakse see  rahvuspargi juhtkonna poolt konkreetseks päevaks kl 13… 15.

Siin Teide rahvuspargi territooriumil on õige tõusutee valik  läbi kuiva vulkaanilise maastiku üsna lihtne: matkajad liiguvad põhiliselt ühes suunas –Teide tipu poole.  Peale paaritunnist liikumist maastikuauto teel, mis lookleb vulkaaniliste ümarate kõrgendike vahel, jõuame järsema mäenõlva alla. Siit rahvuspargi selgitavate siltide alt lookleb edasi juba mägirada 25…30-kraadisel kivisel nõlval aina kõrgemale. Juhuslike liikuvate kivide kahjustused on välistatud tasandatud raja ning selle  äärde laotud madalate ’kiviaiakestega’. Kivid on väga kerged: vulkaanilisest šlakist, aga saapaid kulutavad väga hästi…..

Rada nr 7 viib meid  Teide vulkaanikoonuse järsul nõlval La Fortaleza vaatepunkti suunas.  Rada on pea täielikult tasandatud.   Must laava on tunnistus vanadest vulkaanipursetest.  Tagasivaates paistva Montana Blanca punakast kuplist (2750 m) oleme juba kõrgemal. Sinna otsa viival rajal on ka inimesi liikumas. Kohati elustavad kollakat kuumaastikku matkaraja  äärsed atšapõõsad. Tuleb meeles pidada, et vett pole kusagilt mujalt võtta ….. kui oma seljakotist!.

Soe kuid tugev tuul püüab vägisi nägu ja kaela varjavat nokkmütsi peast rebida. Sirje jääbki eile ostetud Loro pargi ilusast reklaammütsist ilma…… Ülo hoiab mütsi tormikuue kapuutsi ja tugevamate iilide puhul lausa käega kinni. Palju rahvast liigub nii üles kui alla, põhiliselt hispaanlased ja itaallased. Enamus tervitab, nii matka- ja suusakeppidega kui ka ilma. Puhkame ja jätkame jälle rasket tõusu: õhk muutub juba hõredaks.

Eesti matkajate jututubades kurdetakse palju Teide mäe retkede raskuse üle ja mitte ilma põhjuseta. Meie Krista ei kurda oma kerge peavalu üle, kuigi mõtleb kui palju päästekopterile maksta tuleks….. Ilmselt Teide köisteega kohe ookeanipinnalt üles sõites on enesetunne veel halvem. Seepärast on õigem  jalgsi tõusta siit poolt ja laskuda alla köisteega. Aga täna tuleb oma jalgadel ka tagasi alla kõndida, seega on kahekordselt raske!

Kl 14.30 jõuame  3270 meetri kõrgusel paiknevasse mägihotelli (Refugio de Altavista), mille reklaamvarras paistab üsna kaugele alla. Hotelli peremehed lõunatavad ja ootavad peagi saabuvaid tõsiseid mägironijaid, kes tulevad siia ööbima. Kohad tuleb ette tellida. Meie sööme oma kaasa võetud toitu ja puhkame. Põhiline osa matkajaid alustab alla liikumist.

Üles liiguvad üksikud julgemad kuni La Fortaleza vaatepunktini. Siin lähedal on ka köistee ülemine jaam (3555 m) ja   kraater diameetriga 850 m. Selle aurud (fumarool) on tugeva väävli lõhnaga. La Fortaleza ja Pico Viejo (vana tipp) vaatepunktide radade ristist viib järsk nõlv Teide tippu (Pico de Teide, 3718 m). Tipust paistavad teised Kanaari saared. Parim aeg tipust ümbruse ilu ja mäetipu varju imetleda on hommikul päikesetõusu ajal (vt fotot allpool).

Mäe tippu ei lubata tänase tugeva tuule tõttu kedagi. Ka neid inimesi mitte, kellel on tiputõusu (Teide rahvuspargi juhtkonna) luba olemas, nagu meie. Kuna  täna tippu ei lubata ja köisteega alla sõita ei saa, siis pole ka meil mõtet tõusu jätkata…….

Kl 15.05 alustame mägihotellist laskumist mööda tuldud teed tagasi. Kl 16.20 jõuame siksakitava järsema rajaosa jalamile, rahvuspargi siltide juurde tagasi. Sealt edasi looklev tasasem maastikuauto tee tundub väsinud seltskonnale pikem kui üles tulles. Ka on eksitavaid teede hargnemisi, kus tuleb hoida paremale. Siin pidavat vahel  puhkajaid maastikuautodega sõidutama. Ööhämaruses pakkuvat see teravaid elamusi…. Kl 18 paiku jõuab Ülo tagasi asfaltteele miniparklasse ja toob köistee alumisest jaamast auto siia. ’Blondiinid’ jõuavad tänu GPS TomTomi kinnitusele ’500 m pärast on autotee’ ka selleks ajaks õnnelikult kohale.

Ja nüüd oma autoga  tagasi Los Cristianosesse. Sissetöötanud ’blondiinide’ võistkond teeb järsult laskuvatel käänulistel mägiteedel jälle tublit tööd,  kohale jõuame  juba kl 19.30-ks.  Kiirustame end ja tolmuseid riideid pesema, milleks korteri tüüpi ’Parque Santiago III’ majutus pakub häid võimalusi.  Sirje imetleb oma nina, mille otsa on tugev UV-kiirgus istutanud suure villi…. mälestuseks Hispaania kõrgeimast mäest.  Palju õnne ’blondiin’ Kristale, kes püstitas uue kõrgusrekordi ……Eesti Väike–Munamäelt (senine rekord) Hispaania kõrgeimale — Teide hiigelmäele.    Kohtumiseni majesteetlik Teide, Atlandi ookeani iludus Aafrika mandri lähedal!

Hea matkasõber, need olid meie ühe päeva seiklused Kanaaride Tenerife saarel. Ees on veel päev Loro pargi eksootiliste loomade, lindude ning dresseeritud delfiinide ja vaalade šousid imetledes. Samuti päev veealuse maailmaga tutvumiseks kollasel allveelaeval. Kolmas päev Jungle pargi loomade ja lindude keskel, kotkaste šoud jne. Ees on ka veel mitmed jalgratta-  ja jalgsimatkad teistel saartel. Loomulikult tutvume ka Hispaania pealinna Madriidi huviväärsustega.

Kõike seda saab väikeses parimate sõprade seltkonnas. Kuidas seda korraldada? Seda võib allakirjutanu jagada: konsultatsioonid, veebid, fotod, raamatud jne. Parim on aktiivne puhkus igisuvistel Kanaaridel!                         

Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar

50 aastat Eesti mägimatkamist

Hea matkahuviline, kui soovid minu raamatut

’50 aastat Eesti mägimatkamist’ 

e-raamatuna endale, siis helista mulle

mob 5159881 või  kirjuta ylokangur@mail.ee

raamatu-kaaned

Sisukord                                                       lk

  1. 50 aastat mägimatkamist  Eestis ………………………………. 2
  2. Esimest korda kõrgmägedesse …………………………………..4
  3. ’Gvandra-74’ mägituriaadilt raskele matkale ……………..  9
  4. Kesk-Kaukasuse supermatkal 1975  …………………………. 11
  5. Lääne-Kaukasuse radadel grupijuhina 1977 ……………….14
  6. Kirgiisia Terskei-Alataus 1978 …………………………………. 17
  7. Puhkus Fani mägedes 1979 ……………………………………….20
  8. Matša mäesõlme kontrastid 1981 ………………………………26
  9. Baksani turiaadilt Asmaši ja Uzba kurudele1982 …………31
  10. Ainult parimad jõudsid Elbruse tippu ………………………..36
  11. Ajalooline reisilugu: tõus nõukogude impeeriumi katusele 1984 ………..37
  12. Mägituriaadil ’Kirgiisia – 85’ Ala-Artša rahvuspargis    …43
  13. Eesti matkajad Kamtšatkal ja Vladivostokis 1986 …………45
  14. Jälle Pamiiris – impeeriumi katusel …………………………….53
  15. Pilk Põhja-Osseetiasse ’Digooria – 88’ mägituriaadi ajal ..62
  16. Kesk-Altai ’kuldsetes mägedes’ 1989 ……………………………. 63
  17. Sinimustvalged lipud Kaukasusel 1991 …………………………..65
  18. Ullu-tau alpilaagrist Elbrusemaa tippudele    …………………..71
  19. 60 aastat esimese eestlase tõusust Elbrusele …………………..76
  20. Head Kazbeki 60. Juubeliaastat (isa mälestuseks tippu) …. 81
Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar

Sõbraliku Armeenia mägedes

Sõbraliku  Armeenia mägedes

Eestimaa vihmase suve järel käis Harju Matkaklubi mägimatka grupp   7… 11. septembril Armeenia kuumades  mägedes. Aragats on Väike-Kaukasuse ja Armeenia kõrgeim tipp paiknedes Jerevanist 40 km kaugusel. See on magav 4-tipuline vulkaan 350 meetri sügavuse kraatriga. Tavaliselt ronitakse 3879 m kõrgust lõunatippu Kari järve poolt 3190 m kõrguselt alustades.

Meie eesmärk oli pikem teekond,  vähekäidavast Aragatsi külast 2000 m kõrguselt alustades. Külla sõitsime Jerevanist mikrobussiga. Nagu sportlikele matkajatele kombeks püüdsime leida meie matkajaile ja ärifirmadele uusi matkapiirkondi. Matk kulges karjamaade vahel, kus matkajaid kohtasime vähe. Karjused tulid meiega vestlema, olid väga sõbralikud. Vihma me ei saanudki, päike säras hommikust õhtuni pakkudes 30-kraadist kuumust. Seetõttu  mägedes oli lumi praktiliselt sulanud. Ning paljud mägijõed, ojad olid ära kuivanud. Seega tuli Aragatsi vulkaani ülaosas alates 3350 meetrist vett kaasas kanda.

Vulkaani kraatri servale jõudes avanesid sellest mõlemal pool ida- (3908 m) ja põhjatipud (4090 m), kuhu me tõusimegi. Mõlemas tipus on metallristid. Põhjatipp on suhteliselt raske väga liikuvate ja varisevate kivide tõttu. Paljud piirduvad siin veidi madalama eeltipuga.  Siin kohtasime armeenlasi ja mõne Euroopa riigi mägironijaid. Meie grupi noormees palus oma neiu kätt ja pani kihlasõrmused sõrme. Tipust avaneb ilus vaade Jerevani miljonilinnale, praegu Türgis paiknevale Ararati mäele ja teisel pool Aragatsi vulkaani kraatrit asuvale Kari järvele.

Nägemiseni meile odav, viisavaba ja sõbralik Armeenia oma mitmetuhande aastase ajalooga! Kihlumispidu jätkus peale matka Jerevanis Armeenia rahvusrestoranis.

Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar

Are koolis viiekümnendatel

60 aastat tagasi, juunis 1957. aastal  lõpetasid 17 noort Are kooli.

Hea lugeja, sirvin  Eesti Rahvusraamatukogus  tollase Pärnu-Jaagupi rajooni ajalehe ’Töösangar’ artikleid, mille kirjutas 12… 14- aastane poiss Ülo  3 aasta vältel. Alates 1955. aasta varakevadest kogunes neid ligi 40 lugu.

Suurmõrvar Stalin oli just mõne aasta eest surnud, kuid silme ees  olid veel tema kildkonna sigadused. Näiteks ka minu raudteelasest isa mürgitamine otse haiglas 1948. aastal enne Eesti suurküüditamist ja möödasõitvad küüditatute autod karjuvate inimestega 1948. aasta märtsis Pärnu- Tallinna maanteel…

!954. aastal suri ka ema, kes püüdis kohalikus kolhoosis insuldini rabades  mind ja kaht venda toita. Onu Hendrik võttis mind oma perre ja minu koolitee pikenes kolmelt kilomeetrilt neljani.

Muidugi ei saanud kirjutada ja küsida: miks algkooli õpikud algasid 1951… 1953. aastatel ühte moodi Stalini- Lenini  piltidega, miks sõjaväelased liiguvad pidevalt metsavendi püüdes.

Sageli uuriti võõraste onude kohta ka meilt. Aga tulemusteta: naabertalus elanud Juhan Selling tuli kuuekümnendatel ise metsast välja ja abiellus minu algkooli klassijuhataja Magda Andlaga.

Kirjutada ei saanud ka sellest et pidevalt kuulasime salaja Ameerika hääle saateid. Infot oli piisavalt et mitte tahta  pioneeriks ja komsomoliks astuda …

Vähehaaval muutus õhkkond vabamaks: Nõukogude Liidus algas nn Hruštšovi sula periood. Muidugi oli suur osa meie kasvatamisel kooli direktoril Edur Roosalul, klassijuhatajal Salme Lepasaarel, õpetajatel Vaike Reemil, Erna Kurm (Reederil), Elli Mölderil jt.

Täna, kooli lõpetamise 60. juubelil tervitan oma klassiõdesid ja –vendi ning kõiki Are kooli kunagisi õpilasi. Ja neid on kogunenud alates 1829. aastast väga palju.

Varajane ajalehetöö võimaldas mulle  ekskursioonid Kihnu ja Moskvasse. Samuti korraldas ajalehe toimetaja hr. Allikivi mulle ühiselamu koha, mis võimaldas otse Are koolist asuda edasi õppima Tallinna.

Pildid: 1. klass 1951, õpetaja Ernaga kooli vilistlaspäeval 2009,  kooli direktor Edur Roosalu pere haud Tallinna Metsakalmistul.

Ülo Kangur,  juulis 2017.

Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar

Ilmus mägimatkamise juubeliraamat

Jaanipäevaks 2017 ilmus minu raamat ’50 aastat Eesti mägimatkamist’. Kas soovid endale seda raamatut?

Teata siis mulle mob 5159881 ja tule seejärel Tallinnas Niine tn 11 või Pärnamäe Rimisse raamatule järgi

või kirjuta siin kodukal kommentaaridesse — oma raamatu soov nime ja eesnimega, — tee mulle ülekanne 7 € + Sulle sobivasse postkasti saatmistasu.

Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar