Puuduliku õppe ja matkakorralduse tagajärjed

Õnnetusjuhtumite pikaajalise statistika järgi on enim hukkunuid lumelaviinidest, lahtikukkumistest kaljudel, lahtikukkumistest lumel ja firnil ning jõgede ületamisel- läbimisel. Reeglina on need saanud saatuslikuks väheste kogemustega matkajatele nõrga juhtimise korral. Eksimused võib jagada kaheks: tehnilised ja taktikalised. Tavaliselt võib leida korraga mõlemat liiki vigu.
Eesti matkajaid ja alpiniste on alates 1969. aastast hukkunud ligi poolsada inimest:
1969.a — Aksel suri Fani mägede jalgsimatkal ägeda pimesoole      põletiku tõttu.
1971.a — Oskar suri Kaukasuse mägimatkal kopsupõletikku.
1972.a — Heino hukkus Tjan-Šani Kirgiisi aheliku Vaba Korea tipu all juhuslikust kivist.
1973.a – Helga uppus Sajaanide veematkal.
Rein hukkus kukkumise tõttu, kui ta laskus üksinda läänetipult, et minna idatipule.
1974.a – Lembit kukkus Kaukasuse mägimatkal lõhesse: põrutus ja lämbumine.
Tiiu uppus Altais veematkal.
Priit, Tõnu, Erik jäid Pamiiris lumelaviini tõusul Lenini tippu.
1978.a – Ants hukkus Eestis jalgrattamatkal liiklusõnnetuses.
1979.a – Enok kukkus kaljudelt Fani mägede Alaudini lõunaseinal, julgestus puudus.
!980.a – Raivo uppus Karpaatide veematkal sõites süstaga tammist alla.
Jaan uppus Sajaanides veematkal.
Tiiu uppus Lääne-Kaukasuse mägimatkal jõe läbimisel, sest 2 tüdrukut hakkasid omapead mägijõge läbima.
1983.a – Heili uppus Altais jalgsimatkal, oli üsinda.
Jaak suri insulti alpilaagris.
Rein suri kopsupõletikku Pamiiris tõusul Lenini mäetippu.
1985.a — Oleg kukkus koos kiviga Fani mägedes tõusul tippu, julgestus puudus.
Tiina libises laskumisel Lenini mäetipult, kukkus alla liustikule ja hukkus.
1986.a – Ahti ja Arthur hukkusid lumelaviinis Pamiiris mägimatkal, seongu keskmine liige pääses..
1987.a – Lande uppus Kaukasuse mägimatkal jõe läbimisel; ’sein’ lagunes sest üks mees oli paljajalu ja uppunul oli seljakoti vöörihm kinni; jõe läbimise asemel oleks targem olnud minna ringi liustiku keelelt.
1988.a – Helen ja Andres jäid Karjala suusamatkal Derevjanka raudteejaamas rongi alla, sest ühe rongi müras ei näinud vastassuunast tulevat rongi.
1989.a – Alberto kukkus suusamatkal Ida-Sajaanide kaljudelt surnuks liikudes üksinda.
Arvo jäi lumelaviini Ida-Sajaanide suusamatkal ja külmus laviininööride ja -sondide puudumise tõttu.
Mihhail kukkus kaljudelt Fani mägedes alpilaagris tipust laskumisel.
Helen, Avo, Urmas, Jaan ja Kristiina, Ruth ja Andrus jäid registreerimata matkal Kaukasuse Tsei orus öösel telgis selivoolu, telkimiskoht oli otse laviinikoonuse all rohkete paduvihmade ajal.
1990.a – Otto jäi Ida-Sajaanide registreerimata suusamatkal lumelaviini.
1992.a – Rein kukkus järsul nõlval laskudes Uraali Narodnaja mäelt ja suri traumade tõttu.
1994.a – Jaan ja Oleg uppusid süstasõidul Ihasalust Prangli saarele.
1995.a – Indrek kukkus surnuks kaljudelt Slovakkia Kõrg-Tatrates.
2002.a — suusamatkaja jäi Kodari mägede suusamatkal lumelaviini.
2008.a — veematkaja hukkus Peterburi mnt. silla tammi veekeerises.
2008.a — Eva hukkus Prantsuse Alpides järsul lumenõlval laskudes, libises ja kukkus kaljudelt alla.
2010.a. — 3 veematkajat hukkusid meresüsta võistlusel Eesti põhjarannikul, alajahtumine.
2011.a. — Sirle suri kopsuturse tagajärjel puudulikust aklimatiseerumisest Põhja-Indias Latakhis tellitud matkatreisil 4010 meetri kõrgusel.
2012.a — Rene suri mägihaigusesse kommertsmatkal Nepaalis Lobuche mägikülas 4920 meetri kõrgusel;
2014.a — Mae suri Tiibetis Püha Kailashi mäe palveringil Darcheni haiglas 4620 m, peale 5 km tõusu, kopsuturse tagajärjel ;
2015.a 25. aprillil hukkusid Nepali maavärina kivivaringus Langtangi orus 3000 m kõrgusel Sandberg Reiside turismigrupi liige;
2015. a 7. juuni varahommikul — Tarmo, Jane ja Allan hukkusid kukkudes jääsilla purunemisel prakku; põhjuseks vallandunud lumelaviin Andides Peruu Tocclaraju mäel 5900 m kõrgusel.
2015.a. oktoobris jäi kadunuks veematkaja Eesti läänerannikul, meres üksinda olles


Mälestame neid ja õpime nende vigadest: vajalik on korralik matkaõpe , hea füüsiline ettevalmistus aastaringse treeninguna.