Blogi/ uudised

 

’Sädemetesaarel’ ISLAND

  kus üks mägi tuld, teine suitsu ja kolmas keeva vett välja ajab 

25.07 Peale ööpäevast laevasõitu jõuame  hommikul Ida-Islandi Seydisfjörduri sadamasse, mitte pealinna Reykjavik. Poolteist tundi enne sihtkohta saabumist palutakse kõiki kajutitest välja et uute reisijate jaoks koristada ja pesu vahetada. Nii oli see Fääridele jõudes ja nii on see Taani tagasi jõudes. Sellest võib aru saada et meie Norrõna laeva sõiduplaan on pingeline. Aga kõik saavad istuma.

Wikipeediast oleme kodutööna varakult lugenud:  Islandi Vabariik on saareriik Atlandi ookeani põhjaosas GröönimaaŠotimaa ja Norra vahel. Riigi pealinn on Reykjavík. Peaaegu kogu territoorium paikneb Islandi saarel, mis asub Atlandi ookeani keskahelikul ja on vulkaaniliselt aktiivne. Suurt osa Islandist katavad laavaväljad, millest omakorda osa on kaetud liustikega. Inimasustus paikneb suuresti ainult rannikul ja selle läheduses. Esimesed inimesed jõudsid Islandile 9. sajandil. 13. sajandil läks Island Norra võimu alla ja aastal 1380 koos Norraga Taani võimu alla. 17. juunil1944 kuulutati Þingvelliril välja Islandi Vabariik. Island asub põhjapolaarjoone lähedal 63. ja 66. põhjalaiuse vahelisel saarel. Peale suure saare kuuluvad riigile veel lähedal asuvad väikesaared, mis on üldiselt asustamata. Norra rannikuni on sealt 1472 km, Gröönimaa rannikuni 702 km ja Šotimaani on 1233 km. Islandist läänes paikneva Põhja-Ameerikas asuva Kanada asustatud alad jäävad saareriigist 4491 km kaugusele. Island asub otse lühimal õhuteel Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika idaranniku vahel.

 Pildil meie laev sadamas.

Seydisfjörduri  väikelinn  samanimelise fjordi varjulisel sisekaldal on rajatud Norra kalurite poolt 1848.a. Sadamas kolime oma bussi tagasi ja alustame tõusu üle 600 m kõrguse mäekuru tõusu Islandi ringtee suunas Egilsstadiri. Sadam on varjatud veidi üle kilomeetriste kõrguste mägedega nii idast kui läänest. Maantee on asfalteeritud ja heas korras. Nii on kõikjal Islandil, vähemalt ringteel, mida mööda lähipäevil Islandile ringi ümber teeme. Miks mitte korraldada siin jalgrattamatk, nagu Guido Leibur juba 1996 a augustis.  2000 km Keflaviki rahvusvahelisest lennujaamast alustades , vt http://guido.ee/matkamine/96/Island/yld/index.htm 28 päevaga.

Meie jätkame ringteel sõitu Islandi põhja osas Myvatni järve suunas. Madala järve kallastel palju erinevaid veelinde, eriti parte.   Sõidame edasi Krafla vulkaani  kraatrite suunas. Krafla on 10 km läbimõõduga vulkaani kaldeera. Selle kõrgeim serv on 818 m ja sügavus 2 km. Krafla üht kraatritest kutsutakse ’Viti’, mis tähendab tõlgituna islandi keelest ’põrgu’. Nimelt möödunud aegadel inimesed sageli uskusid et vulkaani all on põrgu. Viti kraatri sees on praegu roheline järv. Meie giidid Kristel ja Külli räägivad et siin on maakoor õhuke: umbes üks kilomeeter kuni vedela laavani!

Pildil vana vulkaani kraater.

Askja on sellest piirkonnast lõunas paiknev  kaldeerade kogum Islandi keskosa Dyngjufjöll (1510 m) mägedes. Siin käisid USA NASA astronaudid enne Kuul käimist treenimas.

Alates 1977 a tõõtab Kraflas geotermaal-energia baasil 60 MW-ne elektrijaam. Külastame Hveriri geotermaalala keevaid mudaauke, mis on Krafla alast lõuna pool. Siin keeb, aurab ja pulbitseb pidevalt. Näeme kollast ehedat väävlit ja tunneme mädamunalõhnalisi aurusid, fumaroole. Kõikjal liigutakse ohutul rajal köispiirete taga: jalatsitaldade kaotamise ohtu pole! See on suur vahe võrreldes näiteks Kamtšatka vulkaanidega, vt allakirjutanu raamatut ’50 aastat Eesti mägimatkamist’.

Pildil muda augud.

Dimmuborgiri ’laavalinn’ asub Myvatni järvest ida suunas. Siin on suurel maa-alal tumedast vulkaanilisest kivimist koopad ja erinevad kaljumoodustised, mis on turistidele väga huvitavad vaadata. Näiteks üks moodustis on ’kirik’. Liigume rajal viitade järgi, millel on vahemaad märgitud.

Pildil Dimmuborgir.

Õhtul aga ujume ’Rohelises laguunis’, mis on väiksem ’turisti lõks’ võrreldes ’Helesinise laguuniga’. Pileti hind on siiski 50 eurot.  Looduslikus soojas vees mõnuledes meenutame: islandlased kasutavad jätkuvalt oma traditsioonilist nimesüsteemi, mis varem oli kasutusel kogu Skandinaavias. Islandi nimed erinevad enamikust läänemaailmas perekonnanime süsteemidest selle poolest, et kasutatakse patronüümi (vahetevahel matronüümi). Need põhinevad lapse isa (või ema) eesnimel. Islandi süsteemis ei kasutata perekonnanimesid.  Ööbime kämpingus Myvatni lähistel.

Pildil Roheline laguun.

26.07. Alustame Godafossi (jumalate) kosega. See on 12 m kõrgune 30 m  laiune juga Islandil. Kosk kuulub Islandi pikimate jugade hulka. Edasi sõidame Islandi suuruselt teise Akureyri linna: 17800 inimest. Linna kutsutakse ka Põhja-Islandi pealinnaks. On tähtis jäävaba sadam ja kalapüügi keskus. Suhteliselt pehme kliima aitas linnal areneda.

Pildil Akureyri linnas.

Pildil Akureyri kirikus.

Edasi sõidame poolsaarel asuvasse Borgarnes linna, kus elab 3750 inimest.   Siin on Islandi suuruselt teine sild, mis ühendan linna pealinn Reykjavikuga. Linna lähedal paikneb neli rahvusmetsa. Vaatame Borgarnesi muuseumi, Islandi asustamise keskust. Siin saame teada  palju põnevat Islandi saagadest. Õõbime kämpingus Borgarnesi lähistel.

27.07. Täna alustame tuntud Helesinise laguuni (Blue logoon) külastusega. See on omapärane spaa edela- Islandil. Suur looduseime: keset tumedaid laavavälju on rajatud mereveega mineraaliderikas ujula, mida köetakse maasisese soojusega. Vee temperatuur on 37… 39 kraadi. Sinirohelised mikroskoopilised vetikad  ja valge ränimullamuda moodustavad laguuni põhja kerge loodusliku sette. See annab ujula veele pehme piimja akvamariinse värvitooni. Spaa servas saab sama valge mudaga teha näomaalingu, mida hiljem maha pesta. Suplus muljetavaldava maastiku rüpes ning tervisliku toimega mineraalid tagavad superelamuse. Pileti sees on üks alkohoolne jook. Meie kasutame seda veini kujul. Ala on suur ja kallastel jälgivad külastajaid turvatöötajad.

Pileti hind on 80 eurot, kasutusaeg 3 tundi. Meeste garderoobi valves kohtame oma üllatuseks Aafrika pagulast! Keflaviki rahvusvahelisest lennujaamast  20 km kaugusel asuv ’Helesinine laguun’ on Islandi suurim magnet, ’turisti lõks’. Põhiosa maasoojusest kasutatakse kõrvalasuvas elektrijaamas. 2017 aastal külastas laguuni 1,3 miljonit inimest.

Pildil ’Sinises laguunis’.

Pildil Laguuni peamaja.

Seejärel suundume Islandi pealinna Reykjavikki. Vaatame suurejoonelist Harpa kontserdimaja, raekoda, vana sadama piirkonda ja linna peatänavat paljude äride ja kohvikutega. Hallkrimskirkja – 1974. aastal valminud lutheri kirik, mille torni toetavad kuuekandilised tihedalt teineteise vastu püstitatud sambad. Kiriku sisepiilaridki on kuuetahulised. Sama kuustahuka motiiv kordub veel mitme kaasaegse pühakoja kujunduses. Pärit on see motiiv Islandile nii iseloomulikust vulkaanilisest kivimist basaltist, mis tahkub tavaliselt kuustahukaks. Wikipeediast loeme:

Reykjavík  on Islandi pealinn, maailma põhjapoolseim pealinn. Reykjavík asub Edela-Islandil Atlandi ookeani kaldal, Esja vulkaani lähedal Faxaflói lahe lõunarannal. Umbes 120 000 elanikuga Reykjavík on Islandi suurim linn, riigi majandus- ja valitsuskeskus. Kogu Reykjavíki piirkonnas elab üle 200 000 inimese. Reykjavíki nimi tähendab ligikaudu “suitsude lahte” ning arvatakse tulenevat ümbruskonnas levinud kuumaveeallikatest.

Pildil  Reykjaviki kirik.

Pildil Mosskögari kämpingus.

28.08. Täna jalutame Thingvelliri rahvuspargis, Euraasia ja Ameerika mandrilaamade üksteisest eraldumise piirkonnas.

Pildil mandrilaamade eraldumise koht.

See on üks Islandi kauneimaid paiku ja kantud UNESCO maailma- ja kultuuripärandi nimistusse. Siinsetel väljadel sai aastal 930 kokku maailma esimene parlament – Althing. Siin kuulutati 17.06.1944 välja Island Vabariik.

Pildil parlamendi asukoht.

Edasi sõidame Haukadaluri tuntud geisrite Geysir ja Strokkuri juurde. Esimene neist andis nime kõikidele maailma geisritele. Teine paistab silma oma aktiivsusega paisates iga 5… 10 min järel 20… 30 m kõrgusele.

Pildil Strokkuri purse.

            Järgnevalt sõidame Gullfossi (Kuldse) kose juurde, kus vesi langeb 32 m kõrguselt 20 m laiuselt laiade astmetena hiiglaslikku kanjonisse.

Pildil Gullfossi (Kuldne) kosk.

Peale lõunat küastame Islandi peapiiskopi vana residentsi Skalholtis. See on ajaloolone paik Lõuna-Islandis Hvita jõe ääres. Aastatel 1056 … 1785 oli siin kultuuri ja poliitika keskus.

Pildil Skalholti kirikus.

Telkima sõidame kämpingusse Hella lähedal.

29.07. Külastame Islandi vulkaane ja vulkanismi tutvustavat Laava keskust (Lava center), vaatame vastava sisulist filmi. Ringkäigul näeme laavat, selle maasisest liikumist jne. Saab tunda ka kerget maavärinat.

Pildil Laava keskuses filmi vaatamas.

Seejärel jätkame järjekordse kauni kosega. Seljandsfoss on kosk, mille tagant saab läbi jalutada. Märjaks saamise vastu piisab vihmakeebist. Järgmine on Skogafoss, mis asub Lõuna-Islandis Skoga jõel vanal merekaldal. Kose lähedal asub Skogari koduloomuuseum, kus tutvume islandlaste eluviisi, traditsioonide ja tarbeesemetega.

Pildil Skogari koduloomuuseum.

Muuseumis jagab meile inglise keelseid selgitusi 98-aastane giid, kes kirjutab siiani ajaloo raamatuid. Pikka iga talle!!

Pildil 98-aastane giid jagab meile Skogari koduloomuuseumis selgitusi.

Viki lähedal külastame kuulsat Reynisfjara musta värvi liivaga randa. 1991.a otsustati et see on üks maailma ilusamaid mittetroopilisi randu.

Pildil  musta liivaga kaunis maailmarannas.

Telgime kämpingus Skaftafelli lähistel Vatnajökulli rahvuspargis. Mõnesaja meetri kaugusel kämpingust ületasime Islandi tuhande kilomeetri pikkusel ringteel liustiku keele all paikneva silla. Liustik on väga madalal, peaaegu  merepinnal. Liustiku keelelt voolab alla palju jõgesid- ojasid. Teame et siinne sild on ringtee kõige nõrgem koht suure jõgede delta ja tulvavete tõttu.

Siit lääne- edela suunas asub kurikuulus Eyjafjallajökulli vulkaan suhteliselt väikesel liustikul. Vulkaan muutus aktiivseks aastal 2010, ja purskas 20. märtsil. Selle vulkaani 14. aprillil 2010  alanud purskest atmosfääri paiskunud tuhk põhjustas lennuliikluse seisaku suures osas  Euroopast. Tuhk langes alla just siinsetel idapoolsetel   aladel.

30.07. Skaftafell on osa suurest Vatnajökulli rahvuspargist. Vatnajökull on Islandi ja kogu Euroopa suurim liustik. Ja selle liustiku hingust tunneme tugeva tuulena, mis sunnib meid varahommikul enneaegselt oma telgid kokku panema.

Oma poolepäevast matka alustame otse kämpingust. Väiksemate languste ja suuremate tõusudega viib matkarada võsast ülespoole. Möödume mitmest kärestikust ja kosest, et jõuda uhke Svartifossi (musta kose) juurde. See on Islandi paljude koskede seas eriline oma kuuekandiliste mustade basaltsammaste tõttu. Need tekivad siis kui vedel laava kiirelt tardub, näiteks liustiku sees.

Pildil Svartifoss (must kosk).

Tuntud tippude vallutaja Andres Karu jutust teame et Euroopa suurima Vatnajökulli liustiku lõunaosas tee lähedal asub Islandi kõrgeim Hvannadalalsnjukur (2110 m) tipp. Vt http://www.karuandres.com/matkamine/matkapaevikud/island-2010/. Tema punt tõusis siinsel rajal  2010. a maikuus, 800 m kõrgusel tõusis liustikule ja edasi tippu. Tipu juures oli vaja lisaks köitele kasutada metallkasse saabaste all ja kirkat. Ilmad on siin tujukad, pilves ja enamus päevadel udused.

Edasi minnes avaneb meile matkarajal ülalt alla vaade Skaftafelljökulli liustikule. Rahvuspargi keskus avaneb peagi meie kämpingu lähedal liustikuveega täidetud ala, jõgede delta servas. Paljud meist tõusevad Kristeli juhtimisel aina kõrgemale piki vaevumärgatavat rada. Jõuame 700 m kõrgusele, kuid juba öösel alanud tugev tuul liustikult üha tugevneb ja ähvardab meid õhku tõsta. Loobume sest liustikult tõuseb lisaks veel udu.

Laskume otse alla mööda kerge võsaga mäenõlval lookleval rajal. Allpool avaneb kaugel all nagu aerofotol meie kämpingu org. Kämpingu juures meie ülesmineku ja allatuleku rajad ühinevad.

31.07. Tänast päeva alustame retkega kämpingust veega täidetud ala äärde. Siin liustiku keele all ’jäälaguunis’, suurel vee ja jõgede alal imetleme liustikust murdunud ’jäämägesid’ ujumas avaokeaani suunas.  Sageli paiskab ookean randa tagasi suure osa neist.

Pildil jäälaguuni ääres.

            Edasi sõidame oma bussiga Ida-Islandi fjordide suunas. Asfalteeritud Islandi ringtee kulgeb reeglina ranna ääres. Teisel pool on järsud mäenõlvad. Naljatame et hea ehituskillustik langeb otse teele, lükka ainult siledaks. Peatuse teeme kahe tuhande elanikuga fjordi kaldal asuvas Höfni linnas, tõlkes sadam. Külastame liustiku ja mägivarustuse näitust.

Meie tuhandekilomeetrine ring ümber Islandi lõpeb meile tuttavas Seydisfjörduri sadamalinna kämpingus, sadama vahetus läheduses. Ring ümber Islandi on tehtud!!!

Pildil Seydisfjörduri kämpingus.

Ette rutates mainin et eelolev öö siinses kämpingus  on Islandi külmim. Kuid meil on vedanud et kõiki sooje riideid pole meil Islandil vaja läinudki. Ja merehaigust me ei tunnegi. Erinevalt 1986. aasta  Kamtšatka Eesti turiaadist, kus Vaikne ookean meie ’Maria Uljanova’ nimelist laeva väga tugevalt pildus ja Jaapani saarte varju peatuma sundis. Ilmselt ei meeldinud Neptunile laeva nimi, meie olime ju tublid siis ja tänagi!

1.08. Hommikul sõidame bussiga sadamasse ja läheme tuttavasse ’Norröna’ laeva. Ja peagi kaugeneb nii armsaks saanud  Island riik ja saar. Viimased pildid, videod … ikka veel ja veel!!! Ees ootavad tuttavad reisilaeva tegevused kajutites, söögikohtades ja laeva ujulas- saunas.

2.08.    Atlandi Ookean on jälle rahulik ja kaks ööpäeva möödub meil tegusalt. Meile tuttavates Fäärides peatume öösel et jätkata Taani suunas.

3.08. Päeval jõuame Taani Jüüti poolsaare tuttavasse Hirtshalsi sadamasse. Sõidame edasi üle Eurosilla Rootsi, kus Ljungby kämpingus ööbime.

4.08. Sõidame läbi Rootsi Stockholmi sadamasse, et minna Tallinki Tallinna laevale. Järgmisel hommikul olemegi Eestis, et jätta hüvasti toreda 40 reisikaaslasega meie ’Turja tuuri’ ( https://www.turjatour.ee/) seltskonnast. Tänud meie giididele Küllile ja Kristelile meie reisi eest Fääridele ja Islandi, ’Kalevipoja jälgedes’.   Eeposest  ’Kalevipoeg’:

Eks me leidnud eksiteelta,  valevainu radadelta  tõelikke tunnistähti et ei suurel ilmal otsa, taara tarkusel ei rada. Kusagile kinnitanud, tõkkesida pole tehtud!

Autori , Kristel ja Külli Turja fotod.

Hea lugeja, loe ka reisijutu algust allpool, Fääri saarte kohta.

Seniks palun vaata käesoleva veebi teisi alajaotusi.

Noortele matkahuvilistele soovitan peagi algavat matkakursust. Siin ‘matkakursuse’ alajaotuses on täpsem info.

Ülo Kangur.

————————————————————————————————.

Maailma äärele 2019 — algus, Fääri saartele!

Meie rahvuseeposest teame et kui Kalevipojal kodus kõik tööd toimetatud, otsustab ta  minna vaatama maailma äärele. Kohta, kus taevas ja maa teine- teisega kokku puutuvad. Kalevipoeg paneb ehitajad tööle ja annab laevale Lennuk nimeks. Kalevipoeg kutsub tarviliku osa laevamehi kaasa, kutsub ka hulga sõpru, tuttavaid ja tarku. Rõõmsa meelega purjetavad Lennuki sõitjad merele. Rõõmus meel ei kesta ometi kuigi kaua. Merel tõstavad nõiad peagi tugeva tormi Lennukit nagu laastu kiigutama. Seitse ööd, päeva möirab maru, laksuvad lained, vahutavad veed…

Meie 2019.a reisiseltskonnal on tunduvalt lihtsam. Ainult veidi kõigume  165 m pikkuse kruiisilaeva Norröna kajutis liikudes keskmise kiirusega 21 sõlme (39 km tunnis) Fääri saarte suunas. Võiks ju maailma äär asuda just siin Fääri saartel ja Islandil.

Laeva meeskond on 118 liikmeline ja reisijaid umbes poolteist tuhat.  Meie grupp on 40-liikmeline. Paljudel meist on merehaiguse tabletid varutud, kuid täna neid vaja pole. Põhja meri on täna rahulik. Selle vaatamisest tüdinuna oleme oma kajutites teleri ees, tutvume meie reisiseltskonnaga. Koju helistamine on laevalt satelliitside tõttu suhteliselt kallis.

Laeva restoranis pakutakse 17 euro eest ’rootsi laua’ toitu.  Tasuda võib Eesti pangakaardiga. Sööme head ja paremat ikka nii palju kui kõhtu mahub. Peagi kümbleme laeva põhjas asuvas laeva ujulas ja Soome saunas. Külma vee tünnist hüppame kiirelt sooja vee tünni ja sauna lavale. Kalevipojal oli ikka väga raske: tuli sageli laevagi külmas põhjala vees sumbates randa vedada!

Nii see üks ööpäev möödubki. Laevasõitu alustasime  20.07 kl 16 Taani Jüüti poolsaare Hirtshalsi sadamast. 21.07 õhtul  jälgime juba sissesõitu  Fääri saarte pealinna Torshavni sadamasse. Hoiame oma passid valmis, kuid täna meid ei kontrollita. Ja juba sõidamegi oma bussiga Vestmanna kämpingu poole, Streymoy saare loode ossa.

———————————————————————————————-

Fääri saared

Ülemaks kui hõbevara,

Kallimaks kui kullakoormad

Tuleb tarkust tunnistada!

Nii leidis Kalevipoeg ja meiegi, pannes kirja oma muljeid Fääri saartest. Ikka et     kallil lugejal edaspidi lihtsam oleks. Wikipeediast loeme:

Fääri saared (fääri keeles Føroyar) on Taani koosseisu kuuluv omavalitsuslik ala Atlandi ookeani põhjaosas. Saarestik koosneb 18 suuremast saarest, millest 17 on asustatud. Suurim saar on Streymoy, kus asub ka pealinn Tórshavn. Suuruselt teine linn on Klaksvík. Fääridel on oma lipp ja pass. Valuuta on Taani kroon, kuid paberraha on kohaliku kujundusega. Fääri keel on ametlik keel, kasutatakse ka taani keelt. Elanikke on 50778.

Saarte nimi tähendab lambasaari. Lammas on Fääri saarte sümbol ja seda on kujutatud ka saarte vapil. Enamik saari on mägised ja järskude kaljurannikutega. Kõrgeim tipp on 882 m Slættaratindur, mis asub Eysturoy saare põhjaosas.

Fääri saarte varasem ajalugu on paljuski ebaselge. Tõenäoliselt avastasid Fääri saared Iiri mungad. Saari on seostatud legendiga 6. sajandil toimunud püha Brendani merereisist. Kirjalikud allikad räägivad, et 8. sajandil elasid saartel Iirierakmungad. Loodusteaduslike uurimismeetoditega on leitud arvatavaid inimmõju jälgi saarte taimestikule alates 6.–8. sajandist. Arheoloogilisi leide viikingite-eelsest asutusest saadud ei ole.

Fääri saarte majandusest valdava osa moodustab kalandus ja majanduse olukord sõltub otseselt rahvusvahelisest kalaturust. Põllumajanduse peamise osa  moodustab lambakasvatus.

Fääri saarte rahvuslik lennufirma on Atlantic Airways, mis on kavas osaliselt erastada. Rahvusvaheline lennujaam asub saarestiku lääneosas Vágari saarel. Kõrgelt on arenenud Fääri saarte infotehnoloogia ja telekommunikatsioon. Fääri saared oli esimene maa, mis läks täielikult üle digitaaltelevisiooni edastamisele.

  1. septembril 1946 toimus Fääri saarte iseseisvusreferendum, kus napp enamus hääletas iseseisvuse poolt. Løgting tunnustas referendumi tulemusi siduvatena. Pärast Løgtingi laialisaatmist ja uute valimiste korraldamist saavutasid parlamendis enamuse poliitilised jõud, kes toetasid autonoomiat Taani koosseisus. 1. aprillil 1948 jõustus seadus, mis andis Fääri saartele autonoomia. Fääri keelt tunnustati ametliku keelena ja Fääri lippu ametliku sümbolina.

22.07. Peale esimest hommikusööki Fääride Vestmanna kämpingus oleme täis energiat seda väikeriiki avastama. Vestmanna on riigi suurim kämping: kohti on 1200 matkaautole, lisaks telkimisalad ja mugavad teenindusruumid.

Pildil Vestmanna kämpingus

Peagi  sõidame väikelaevaga Mykinese linnuparadiisi suunas. Selleks läbime veealuse tunneli kaudu oma bussigaVagari saarele, kust edasi väikelaevaga Mykinesi lindude juurde. Näeme merrelangevatel vertikaalsetel nõlvadel julgeid lunne mõne meetri kaugusel. Ise liigume madala rohuga rohelisel nõlval, hoides kümneid meetreid järsult merrelangevast nõlvast ohutule kaugusele.  Kohati tuleb vihma ja udu meie vaateid rikkuma. Fääridel  pidi ilm muutuma väga kiirelt: iga 15 minuti järel. Nagu kõrgmägedeski. Põhjuseks on Golfi hoovus: ameerika soojus!!

Lunn on üks väiksemaid alklasi: üldpikkus 26–29 cm, kaal 440–590 g. Teda on teistest alklastest lihtne eristada noka järgi, mis on eredat värvi, kõrge ja kitsas, küljelt vaadates kolmnurkse kujuga. Nokal on mitu ristivagu. Sulestik on pealt must, alt valge, peaküljed ja kurgualune hallid. Jalad on oranžid. Lunn on vaikne lind. Ainult harva teeb ta kähisevat häält.

Tunneme veel kormorane, aga teiste lindudega on probleeme. Läheduses liiguvad Fääridele iseloomulikud lambad.

23.07. Täna näeme ja saame teada et Eystoroy saare Eidi linnas elab 669 inimest. Nimi tähendab ’ristluud’ fääri keeles. Lähedal rannas vaatame Risin ja Kellingin kaljusid, mis kerkivad 75 m kõrgusele merepinnast. Eidi on rajatud viikingite poolt 9-ndal sajandil. Keskuses on suur kivikirik aastast 1881.  Lammas on kirikuski aukohal!

Bordoy saare Klaksviki linn on Fääridel suuruselt teine ja rajatud viikingite poolt. Linn asub kahe  abaja vahel ja on tähtis kalasadam töötlemise ja laevastikuga.

 

Föroya Bjor  õlletehas asub linnas ja on rajatud 1888 aastal. Tehas on aastast 1888, olnud siiani sama suguvõsa käes ning praegu juhib seal vägesid juba kaheksas generatsioon.  Tehase sümboliks on oinas. Käime meiegi siin tehases ringi ja ostame palju kaasagi, Fääride õlle näitena.

Tehas on alustanud viskitootmisega ning plaanis on ka džinni valmiatamine. Ka toodab Foroya Bjór karastusjooke. Õlletehase tuuril kuulsime sellist vahvat nalja: “Sel aastal (1906 vist oli), kui naised said hääletamise õiguse, võeti vastu otsus alandada lubatud alkoholiprotsenti müüdavas õlles. Kuidas see õnnestus? Mehed olid parasjagu merel.”

Mehi on siin Fääridel 2000 võrra rohkem kui naisi, mistõttu on paljud mehed vallalised. Mitmed naised lähevad Taani õppima, kust nad tihtilugu kodusaartele enam ei naase. Seetõttu on siin levimas endale kaasade leidmine Filipiinidelt.

Bordoy saarele pääseme läbi 5,6 km pikkuse veealuse tunneli, mis avati liikluseks 2005 aastal. Klaksviki paistavad ära ka teised põhjapoolsed Kalsoy ja Kunoy saared. Ööbima sõidame tagasi Vestmanna kämpingusse.

24.07. Täna vaatame Kirkjubouri, kaluriküla Streymoy saare lõunatipus. Siin elavad põhiliselt kalurid. Küla on Fääri saarte vanim ajaloo- ja kultuurikeskus. Siin paikneb ka kohaliku piiskopi residents.

            Edasi sõidame Fääri saarte pealinna Torshavni, kus elab ligi pool saarestiku elanikest. Linn asub Tórshavni maakonnas Streymoy saare lõunaosas. Linnast loodesse jääb 350 meetri kõrgune Húsareyni mägi ja edelasse 350 meetri kõrgune Kirkjubøreyn. Linna nimi tähendab ‘Thori paadisadamat’, see on nimetatud muinaspõhja mütoloogia kõuejumala järgi. Rahvaarv on 19 000. Fääri saarte valitsus asub Tórshavni ajaloolisel Tinganesi poolsaarel. Linnale pandi alus 10. sajandil. Tórshavni katedraal ehitati 1788. aastal ja osaliselt uuesti 1865. aastal.

Jalutame Tinganesi nimelises südalinnas, kus on ridamisi erksavärvilisi mätas-katusega ’piparkoogi’ majakesi. Imetlemisest ja pildistamisest küllastunult külastasme väikesi poode kohalike suveniiridega. Paljud lambavillast tooted rändavad peagi meiega Eestisse. Ka paar lambanahka. Ja juba naudime hubases kohvikus Fääride köögi hõrgutisi…

Meenutame et ’Maalehe’ reisiklubi (Andres Eilart, 10.07.2017) sai paari aasta eest  Fääridel olles ootamatu uudise: me näeme haruldast pilootvaala püüki pealt, mis on maailmakuulus traditsioon ja mis ajab kõik loomakaitsjad endast välja. Päev varem oli meie trajektoor järsult katkestatud, sest tunnelid olid ootamatult kinni pandud. Bussijuht laiutas ainult käsi: “Me ei saa mingil juhul sealt läbi!” Selgus, et kohalikud olid märganud pilootvaala ehk grinda parve ja kiirreageerimise korras rivistati kogu riik üles küttima. Igasugune buss teel häiriks sel hetkel.

Kohalik meedia kirjutas hiljem, et kokku tabati sel päeval 71 pilootvaala. Seda on palju. Meestele ja naistele tööd mitmeks päevaks. Liha ja rasv jagatakse kogukonnnas. Iga tõsisem osaleja saab saagist mitukümmend kilo. Kokku püütakse Fääri saartel aastas kuskil 600 grinda-vaala, populatsioon ulatub miljonini. Tegu on traditsioonide ja toiduks hankimisega, mis kestnud sajandeid. Ajapikku on loobutud erinevatest vahenditest, mis võiksid loomadele piina valmistada ja üritatud leida meetodeid, mis leebemad. Varem kütiti rohkem ja kütiti ka suuremaid vaalu nagu näiteks heeringvaala või küürvaala, isegi sinivaala. Ja nüüd täna – ligi 30 pilootvaala ujus otse Fääri saarte pealinna südamesse ning vilunud kohalikud ajasid nad kärmelt abajasse, kus vaalad kõiki reegleid järgides hukati. Jah, verd oli palju. Me ei näinud kõike. Nägime seda, kui vaalad transporditi sadamasse ja neid mõõtma, tükeldama ning jagama asuti. Kokku 26 pilootvaala, terve rivi. Muide, pilootvaala nimi tuleb õieti sellest, et kari järgib pimesi juhtlooma.

Wikipeediast loeme et grinda ehk pilootvaal   on delfiinlaste sugukonda kuuluv veeimetaja.  Nad toituvad peamiselt väikestest kaladest ja taimedest. Nende püüdmise komme sai Fääri saartel alguse juba 16-ndal sajandil. Looduskaitsjatel on veel palju tööd!

Õhtul sõidame oma bussiga tuttavale ’Norröna’ laevale et jätkata reisi põhja suunas… Islandile.

Autori , Kristel ja Külli Turja fotod.

Seniks palun vaata käesoleva veebi teisi alajaotusi. Noortele matkahuvilistele soovitan peagi algavat matkakursust. Siin ‘matkakursuse’ alajaotuses on täpsem info.