Seal Siberis Baikali taga

Matkame koos Burjaatia Vabariigi salapärastes Ida-Sajaani mägedes, täpsemalt Tunka Alpides. Mina käisin siin 1983. aasta augustis 10-päevasel mägimatkal turiaadi raames. Turiaad tähendas seda et paarkümmend Eesti gruppi liikusid samas piirkonnas ühel ajal, hankisid koos lennu- ja rongipileteid, hankisid koos kurude kirjeldusi. Olin tolleaegse Eesti mägimatka komisjoni esimehe ja vabariikliku MKK (matkamarsruut-komisjoni) liikme Jaan Tätte grupis. Meie grupis oli veel teinegi vabariikliku MKK liige, Eesti esimene meistersportlane mägimatkamises Uudo Kaar.

Meie grupp: Jaan Tätte (juht), Linda Tuvikene, Olev Palo, Urve Erm, Vaikus Jõgisu, Kaljo Kukk, Vahur Tursman, Inga Zutškova, Marika Sergejeva, Tiit Prank, Riina Rein, Tiina Kontus, Tiiu Tärnov, Uudo Kaar, Ivo Aasrand, Ülo Kangur.
Sljudjankast Transsiberi raudteel matka alguspunkti Nilova Pustõni asulasse liikumiseks sidusime oma rasked seljakotid köitega paakauto külge ja liikusime omal jalal auto järel. Liikumine tähendab reeglina mõtteselgust. Meenub et sel ajal Burjaatiast eriti ei räägitud. Ikka ainult ühtsest venekeelsest nõukogude rahvast. Üldiselt varjati ka seda et alates 1970. aastast oli koolides burjaadi keele õpetamine lõpetatud. Ametiasutustes valitses ainult vene keel. Ja seda peaaegu Eesti suuruses Burjaatias, mis on pindalalt meist tunduvalt suurem. Praegu 983 tuhat elanikku ja 351300 km2. Burjaatia vabariik tuli käibele aastast 1992.


2006. aastal käis samas piirkonnas Einar Kivisalu juhitud grupp, kelle päevikust http://koomaklubi.planet.ee/2006-ida-sajaanid/ loeme järgnevat. Praegusel ajal on käidavaim koht Tunka ahelikul vaieldamatult Šumaki mineraalveeallikad, kus suveperioodil võib korraga viibida mitusada inimest. Allikate ümbruses on ehitatud kümneid suvionne, kuhu mahub igasse kümmekond inimest vabalt ööbima. Allikate juures paikneb ka saun, rajamisel (2006.a) on tasulised ööbimiskohad turistidele, keda tuuakse kohale helikopteriga Irkutskist (helikopterilend Irkutskist edasi-tagasi 9000 RUB) Allikate ümbrus on kuulutatud looduspargiks, kuid selle piirkonna pärast peavad võimuvõitlust mitmed erinevad huvigrupid. Tavaturisti see siiski ei puuduta. Mineraalveeallikatele liigutakse enamasti üle Šumaki kuru kas siis jalgsi või hobustega. Varem liiguti üle Hubutõ ja Obzornõi kurude, kuid kuna see tee on oluliselt pikem (2 hobusepäeva Nilova Pustõnist), siis viimasel ajal on see rada jäänud aktiivsest kasutusest välja. Üle Šumaki kuru jõuavad hobused ühe pika päevaga Nilova Pustõnist mineraalveeallikateni. Hobuseid tundub, et on võimalik kohalikelt rentida ilma eriliste probleemideta.
Ligipääsud piirkonda:
Ligipääs on piirkonda põhiliselt kahest kohast – Irkutskist ja Sljudjankast, kuhu saab Transsiberi raudteed mööda. Mõlemast kohast on võimalik rentida endale transport (kas sõiduauto või mikrobuss) ilma suurema vaevanägemiseta. Matkapiirkonda sisse sõidetakse kas Aršani või Nilova Pustõni (Nilovka) lähistele. Mõlemast asulast tagasisaamine „suurde maailma“ ei tundu olevat turismihooajal problemaatiline, Aršanist siiski ilmselt lihtsam, kust liigub regulaarne ühistransport Irkutskisse, Sljudjankasse, Kultukki ja Ulan-Udesse. Irkutski ja Sljudjanka vahel liigub mõned korrad päevas elektrirong. Kõik Transsiberi raudteed mööda sõitvad rongid peatuvad nii Irkutskis kui ka Sljudjankas. Aršan on suhteliselt suur kuurortasula, siin paiknevad sanatoorium, postkontor, palju poekesi, turg, bussijaam. Aršanis on palju turistidele öömaja pakkuvaid „turismitalusid“, kus ööbimine maksab u.200 RUB/ööpäev.
Irkutskis suures hotellis registreerisime välismaalase dokumendid. Kultukis pöörasime Irkutsk-Ulan-Ude maanteelt ära ja võtsime suuna Mongoolia poole, Tunka oru poole. Kui varem olime arutanud varianti, et teeme peatuse Kõrenis ja registreerime ennast sealses rahvuspargi keskuses ära, siis tegelikult sõitsime Kõrenist peatumata läbi ja peagi olime teeotsakesel, mis pööras ära suuremalt traktilt ja viis Nilova Pustõni poole. Asfalt oli vahepeal asendunud kruusateega, kuid Nilovka vahel oli jällegi mustkate maas.

. Nilova Pustõn on kuurort, mille radooniallikatel on tervendavad omadused. See ravib liigeseid ja nahahaigusi. Imetleme Tunka oru maastikke. Meie matk oli Ida-Sajaanide Tunka ahelikul. Tunkad paiknevad Kitoi ja Irkuti jõgede vahel ja koos kõrvalpaikneva Tunka nõoga kuuluvad baikali riftivööndisse. Tunka ahelik on idast läände ligikaudu 180 km pikk ja kõrgeim tipp on 3266 m. Suur osa ahelikust on tugevalt liigendatud keskmäestikuvöönd, harjade lähedal on alpiinne reljeef.
Aurelia Aasa kirjutas 2015. aastal: ‘1988. aastal Burjaatia mäestikesse Siberis, kus lahti rullunud kõhedad sündmused näitasid, et inimene ei muutu. „Venemaa areneb. Sinna on jõudnud kommertsiaalsus ja poed, aga küla servas elatakse nii nagu Siberis on elatud aastasadu – seal ei muutu,“ kirjeldab Urmas Eero Liiv hetkeolukorda oma uue, tõsielulisel lool põhineva mängufilmi võttepaikades. Siberi pisikestes burjaatide külades (Nilovo Pustõn, Aršan, Kyren) ja mägedes filmitud „Must alpinist“ on süngete müsteeriumite varjus arenev lugu, mille keskmes on grupp Eesti NSV tudengeid. Ühisele matkale minnakse jagama seiklust, kuid selle asemel ootavad noori ees hirm, enesekahtlused ja õudusttekitavad sündmused.
„Musta alpinisti“ puhul tuleb küll rõhutada, et üle poole tegevusest jääb tasasele külamaastikule, kus võitlust ei peeta mitte looduse, vaid inimeste endiga. Tegu ei ole mägironimisfilmiga selle kitsas tähenduses. Mägedel on filmis mängida oluline roll. Nende olemasolu nagu ka kogu kõikvõimast loodust pole võimalik hetkekski unustada. Lugu ise haarab aga palju enamat. Aus, isegi avameelne jutustus räägib ühest aastaid tagasi juhtunud episoodist, mille taaselustamisel on püütud jääda võimalikult täpseks: kasutatud on isegi vanade ja uute kaadrite kombineerimist ja mitmeid teisi eriefekte, et anda vaatajale võimalikult autentne ülevaade sündmuste ahelast. Ei saa öelda, milline osa loost on päriselt juhtunud, milline mitte – tegu on filmielementide ja mälestuste kompotiga’.
Šumaki kurule
Jõe paremal kaldal kulgevat rada pidi kõndisime kohani, kus org laienes ja meie suund pööras paremale, Šumaki kuru poole. Selles kohas tuli ka meie esimene jõeületus. Et kuiva jalaga tundus kivilt kivile hüppamine selle veeseisuga võimatuna, siis tuli minna läbi jõe. Enamus pani jalga tossud, aga oli ka neid kes läbisid jõe paljajalu või said sootuks kuiva jalaga kasutades teiste grupiliikmete head meeleolu. Jõe ületamine ei ole keeruline, vähesema veega õnnestub kuiva jalaga kivilt kivile astuda. Meie läbisime jõge kuni põlvesügavuses vees. Pisukese liikumise järel tundus aga meile, et hakkame oluliselt kaugenema veest ja otsustasime lõunapausi kasuks, kuni vesi oli veel mõistlikul kaugusel.

Šumaki kuru budistlike riideribadega.
Etteruttavalt öeldes oli kartus täiesti asjatu, sest vett oli ojakestes pidevalt kuni viimase kurutõusuni välja. Lõunapausi lõpus hakkas hommikust saadik kestnud ilus ilm halvenema ja peagi sabistas juba korralikku vihmakest. Lõunapeatuse kohast veidi edasi asendusid lauged alpiaasad järsema tõusuga ja meil oli valida, kas minna mööda suuremat rada paremale poole või vasakule poole, jõekaldal paistvale rajale. Otsustasime parempoolse raja kasuks, mida mööda tõusime suure moreenikuhila peale, kust teisel pool tuli varsti jällegi pisukese kõrgusekaotusega laskuda. Kas jõe ääres olev rada oleks parem olnud, ei oska siinkohal öelda.
Ehe-Geri poolt on viimane kurutõus mööda keskmise suurusega moreeni, tõus on u.20°. Moreen on püsiv, liikuvaid kive ei ole eriti palju. Rada on kindlalt nähtav ja tõus kurule ka halva ilmaga ei valmista probleeme. Kuru on väga tihedalt täis lindikesi, münte, pudeleid ja igasugust rämpsu. Muu trääni hulgas oli ka vanu jalavarje ja kaks sulgpallireketit. Vanu, äravisatud jalavarjusid kohtasime oma teekonnal sageli, ei saagi aru, mis sunnib inimesi oma vanasid ketse või tossusid jätma raja äärde kivile.
Sajakonna meetri laskumise järel muutub rada laugemaks, moreen rajal muutub peenemaks. Umbes poolteist-kaks tundi peale kurult laskuma hakkamist jõudsime järvekeste äärde, kus oli mitmeid laagripaiku. Telgi panemiseks on kohti piisavalt, hoolimata sellest, et maapind ei ole päris horisontaalne. Joogivett käisime toomas järvekesest. Õhtul tulid meie naabrusesse veel mitmed grupid nii ülevalt- kui ka altpoolt.

Siiani on meeles seiklus Tunka taigas, suhteliselt hõredas metsas, kuhu tegime lõkke ja jäime ööbima. Kaardilt lugesin et üsna lähedal peab olema Armastuse mägi. Alustasin kergete serpentiinidega üksinda tõusu metsapiirist kõrgemale. Olgu mainitud et kõrgmägedes reeglina üksi ei liiguta! Tagasi laskudes kukkusin künklikul metsarajal ja vigastasin veidi kätt. Tõsisem probleem oli aga oma grupi leidmine. Seekord mäevaimud siiski andestasid mulle ja juhatasid enne pimedat laagrisse tagasi!

Pildil Riina seedermänni käbidega.
Kokku matkasime 1983. a. augustis 10 päevaga 130 km marsruudil: Nilova Pustõni as – Šumaki (1A, 2760 m) kuru – mineraalvee allikad – Vetrennõi (1B, 2608 m) kuru – Biljuta jõgi – Bepkani (1A, 2635 m) kuru – Dinosauruse (1A, 2378 m) kuru – Zuun- Angarai jõgi – Tagarhai – Aršani kuurort.

Laskumine Vetrennõi kurult 2006.a.

Aršan on väike kuurortküla 900 m kürgusel merepinnast. Läheduses on 12 maalilist koske. Siin on Budda tempel. Matka lõpus naudime jällegi kuuma ja külma mineraalveega allikate tervendavat mõju.
Ees ootasid veel Baikali järve Olhoni saar ja Irkutski linna vaatamisväärsused. Siberi avarused kutsuvad ikka tagasi. Sest sai ju Siberist alguse Nõukogude aegne väga massiline Eesti sportlik matkamine. Vanemad priiküüdiga Siberisse asumisele, paljud lapsed matkasportlasteks! Käesoleva looga mälestan toredat matkakaaslast Eesti meistermatkajat Uudo Kaar’t.
Ülo Kangur.
Autori ja Einar Kivisalu fotod.