26. jaanuaril 2020 Edur Roosalu 120

Koolijuht, kes elas üle kaheksa võimu ja pääses napilt tulesurmast ning rängast kukkumisest eluga.
Edur Roosalu (1900… 1975) tutvustab end lastelaste soovil 2014 a ilmunud oma raamatus ’Terakesi mälestussalvest’:
1) Minu elu on olnud kirju nagu värvilistest kildudest kokkupandud mosaiik. Mulle on määratud elada tormilise arengu ja murranguliste sündmuste ajajärgul, kus üks aasta võis olla rikkalikum kui varem terve sajand. Olen üle elanud 8 võimu (valitsust). Pildil on ta esireas paremal koos abikaasa Sirjega.
2) Hommikul kella viie ajal kui löödi sisse meie korteri aken ja meid äratati, oli pool maja üleni leekides. Vingust uimasena pääsesime vaevalt tulesurmast. Maja püles maani maha. Kas süütamine või hooletus Pärnumaal Laiksaare koolis? Järgmisel päeval tungisid sakslased Eestisse. Sõda ja Saksa aeg tuli vastu võtta peavarjuta ja paljaks põlenuna.
3) Ares pidasime lehma ja siga. Lauda ukse juures oli ühelpool seina üüres sea sulg, teisel pool suur kast. Nende vahel oli kitsas käik, kust pääses tahapoole lehma juurde. Siia redelit lakkaminekuks paigutada ei mahtunud. Tavaliselt ronisin kasti pealt üles lakka heinu tooma. Ühel õhtul läksime naisega loomi talitama. Naine lüpsis lehma, mina ronisin lakka. Üleval laka äärel läksid käed lahti ja kukkusin alla, selg ees sellesse kitsasse vahesse. Kukkumise hoog oli nii suur et müts lendas üles lakka. Aga all tundsin et juuksed puudutasid teravat seasulu serva. Kui oleksin kuklaga kukkunud sulu servale… surm! Õnneks kukkusin ainult sääreluu katki.
Selline mees oli praeguse Raplamaa Taga-Põlliku metsakülast pärit Edur Roosalu, kes kirjutab oma suurest maapoisi unistusest saada kooliõpetajaks. Tema unistus täitus 1927. aastal kui ta lõpetas Tallinna Pedagoogilise Seminari. Selles omandatu oli väga mitmekülgne, Õpetajast kasvatati küla kultuurielu juhti, kes pidi olema ’maa sool’, nagu seda rõhutas Ernst Peterson-Särgava.
Edur Roosalu töötas aastatel 1948… 1960 Pärnu-Jaagupi rajooni Are 7-kl kooli juhatajana, koos lauluõpetajast abikaasa Sirjega. Üle mitme tuhande tema õpilase, nende hulgas allakirjutanu, ei teadnud eelöeldust midagi. Sest oli küüditamisejärgne ’vaikiv ajastu’ suurröövel Stalini võimu all. Elu aitas sees hoida vaid minimaalne 0,15… 0,6 hektarit põllumaad ja oma siga ning lehm. Vaba vaimu hoidis ülal ainult ’Ameerika hääle’ ja ’Vaba Euroopa’ raadiosaated, mida salaja kuulasime. Ja muidugi metsavennad, keda NKVD pidevalt otsis. Nikita Hrustsovi ajal muutus olukord veidi vabamaks.
Tänu koolijuhile toimusid siiski regulaarsed laulutunnid, spordivõistlused, vanemate klasside õpilaste kabe- ja malevõistlused. Are koolis polnud pioneeriorganisatsiooni, palju töötasime kooliaias, rohisime kolhoosi- ja sovhoosipõldudel. Polnud mingit koolibussi, hea kui paar korda aastas saime hobuvankri või ree peale. Igal aastal esinesid õpilased kooli nääripeol. Näiteks 1956. aastal juhatas Edur Roosalu õpilaste mandoliiniorkestrit.
Arest läksid meie armastatud koolijuht ja lauluõpetaja Sirje 1960.a pensionile ja ehitasid Tallinna Piritale koos poegade ja tütrega oma uue kodu. 1975. aastast puhkab Edur Roosalu Tallinna Metsakalmistul kabeli ja Soomepoiste lähedal. Meie kõigi poolt lilled armastatud koolijuhi 120. sünniaastapäeval tema pere haudadele.
Ülo Kangur, Are kooli 1957. a vilistlane.

yloka: tutvustus

arvutiinsener, matkaja
Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga