Aeg rutata sinna, kus avarust näed
kus pilvede peidus on lumised mäed(Vang. A.Puškin)
Esimesele mägimatkale kutsus mind meremees ja hilisem Eesti esimene meistersportlane mägimatkamises Edgar Haavik [Eesti matkajate leksikon, Eesti Matkaliit, 2001]. Olin temaga koos Eesti suusamatka turiaadil ’Polaarrebane’ Koolas, Hibiini mägedes 1972. aasta kevadel. Edgar rääkis 1971.a Kesk-Kaukasusel Osseetias toimunud I vabariiklikust mägituriaadist’Osseetia 71’. Enne mägimatkale minekut toimusid baaslaagris 4–5-päevased treeningõppused: karta pole midagi. Turiaadist osavõtt toimus õppe-tuusikute alusel, seega ettevõtte ametiühing sai tasuda poole summast. Esimesest mägimatkajate turiaadist võttis osa 21 matkagruppi üle Eesti 331 osavõtjaga [Eesti matkamise kronoloogia, Kaljo-Mihkel Johannes, 2004].
Tasaselt maalt pärit inimesena püüdsin esimeseks sportlikuks mägimatkaks põhjalikult ette valmistada, sest järsud, üle 3000 meetri kõrged ja lumised mäed on ju meile nii aukartust ära-tavad! Eelmisel aastal olin suvel käinud tuusikuga jalgsimatkadel keskmägedes Krimmis Ai-Petril ja Taga-Karpaatides. Õnnetuseks olid Tallinna mägimatkakooli loengud juba lõppemas. Ühte Tallinna mägimatka kooli gruppi mind siiski võeti.
Osalesin Harjumaal Naagel mägimatkajate kevadises õppelaagris. Regulaarselt jooksin, orienteerusin ja matkasin Eestis. Lisaks Hibiinide suusamatkale käisin suvel veel sportlikul süstamatkal Karjalas. Kindlasti suunas mind matkamisele ka elamispinna puudumine peale TPI lõpetamist. Samal ajal vurasid NLiidust rongid, tuues Eestisse Balti jaama üha uusi venekeelseid inimesi: Mustamjae, Eh-eh-ee! (Mustamäele, Ehitajate teele). Aga selline oli venestamise poliitika.
10.07 kl 1.36 jõuab meie 10-liikmeline grupp Tallinnast Moskva kaudu rongiga Nevinomõsski jaama pimedasse ja sooja lõunamaa öösse. Tuleb samas seljakottidel hommikuvalgust oodata ja siis väikese kassa-luugi ees bussipileti sabas trügida. 200-kilomeetrisel bussisõidul saadavad meid kihilised mäenõlvad ja sogased tormakad jõed, peedi-, kartuli- ja tatrapõllud. Kaer on veel rohe-line, nisu ja otra juba koristatakse. Tillukesed teeäärsed majad on siniste ja roheliste aknaluuki-dega. Peale Zelentšukki on mäenõlvad metsaga kaetud ning tunduvalt järsemad, tipud kaovad pilvedesse. Ilus tee keerutab piki mägijõe kallast Arhõzi asulani, kus täiendame vee- ja toiduvarusid, saadame kohustusliku matka alguse telegrammi kohalikule päästeteenistusele ja Tallinna.
Vene Föderatsiooni Stavropoli krai Arhõzi asula (auul) paikneb avaras orus 1470 m kõrgusel üle merepinna. Siin mändide ja pöökide all on laiali pillatud karatšaide elamud, aiad ja põllud. Siin on kool, sidejaoskond, kauplus, meteojaam, metskond. Arhõz tekkis 1923. aastal metsalan-getajate asulana. NLiidu ajal kujunes Arhõz Lääne-Kaukasuse turismikeskuseks [Lääne- ja Kesk-Kaukasuse radadel, Tõnis Kallejärv,1979].
Arhõzist kaupleme end kümnekesi veoautole, et peagi alustada mägijõe kaldal meie esimest mägimatka. Grupijuht Velda Jõesaar on ainsana enne mägimatkal käinud. Imetleme Sofia mäaheliku lumiseid tippe ja nende vahel ’voolavaid’ jääliustikke. Rada tõuseb pidevalt kõrgemale, viib purretel- palkidel üle selge veega mägiojade. Kl 18.45 käsib Valda laagrisse jääda kivisel lagendikul. Kiirelt tasandame telgiplatsid, sest varsti on pime ja mägede kohale kogunevad ähvardavad vihmapilved. Lembit maadleb lõkkega, sest kuivi puid on vähe. Aga vee saame ämbris keema. Juustuvõileivad, lihakonservid, kissell, tee ja viimased pehmed saiad- leivad maitsevad hästi. Peagi uinume oma magamiskottides: eelmine magamata öö mõjub. Kuigi üleval mägedes lööb välku ja meie lagendikul tibutab vihma….
Pandam metsa ja esimesele ringile
11.07 Tänasel pilvisel hommikul magame kaua. Juba hakkab päike pilvede vahelt piiluma. Pilved hajuvad ja peagi näitab meie matkatermomeeter üle 20 kraadi. Oleme lillelisel lagendikul, õitsevad paksude roosade õitega niidutaimed. Õiekobarad meenutavad kodused aretusnelke. Peale sooja sööki täpsustame siia saabuvate Vene gruppidega marsruuti oma kehvadel kaartidel. Paari kilomeetri liikumise järel peidame suurema osa toiduaineid metsa suurte kivide alla. Jätame ainult toiduained 2- päevase eelseisva ringi jaoks.
Liigume mööda kive ja kände, kohati päris päris džungli lopsakas taimestikus. Tunneme õitsevad mustikad, esimesed punetavad metsmaasikad. Orgudes kasvavad kuuse- ja nulumetsad, mäenõlvadel aga pihlaka, kase, paakspuu ja sanglepa võserik. Kl 12.10 jõuame jälle mägijõe äärde, kus on meeldivalt jahedam. Kivine kallas langeb vahutavasse ja mürisevasse vette. See on ju Amanauz! Ümber mäenuki jõgi hargneb. Mis on mis ja kus on meie kuru? Tõuseme veidi ja istume kividele puhkama. Õitseb valge kivirik, mägisibul, vahulill. Madalad mägimännid laiutavad nõlvadel. Mustikad, maasikad, punased sõstrad on veel toored. Rododendronid on õitsemist lõpetamas: väsinud kollased õied ripuvad mõnel veel küljes.
Lõppeb lehtmets, algab mänd ja nulg. Tõuseme ja puhkame, tõuseme ja puhkame… Peagi on ümbrus nagu peopeal: Kelbaši, Kara-Džaš, Nadežda, Sofia ja otse ees Pšõšši tipp oma karunahka meenutava liustikuga. Oleme jõudnud alpiniidule, mis kohe metsapiiri järel on suur liiliate väli. Helekollased vänge lõhnaga õiekobarad sirutuvad üle lopsaka rohu ja pole kohta kuhu astuda. Unustame kõik muu ja imetleme majesteetlikke õisi lumiste mägede ja sinitaeva taustal. Samal aja veereb Ljussi seljakott mäest alla… kuni lepavõssa kinni jääb!
Kõrgemal lõpevad liiliad, aga õisi jätkub igas värvitoonis. Kuna laagripaika planeerime kõrge-mal, viimasele kurueelsele platoole, siis on mõistlik lõkkematerjali kaasa võtta. 1900 meetri kõr-gusel (ikka merepinna suhtes) jäämegi laagrisse. Rohusel platsil on tuult vähe ja lõke põleb hal-vasti. Leiame tuulisema koha suurel kivil, aga ega see palju ei aita. Täna tuleb leppida keetmata supi ja leige mahlajoogiga. Aga öösel tõuseb tuul ja Jaan ärkab kibeda suitsuhaisu peale: meie lõke põleb kivi otsas võimsa leegiga…
Valele kurule
12.07 Äratus on varahommikul kl 5.30. Teeme kerge eine külma mägioja veega, kotid selga ja alustame tõusu arvatava kurusadula suunas. Tõus on üsna järsk, algul kõrges rohus, hiljem rusul ja kiviklibul. Siinsed alpiaasad on imeilusad: palju on siniseid kellukaid, tumelillasid madalaid tulpe. Ja priimulad õitsevad kõrgemal kivide vahel. Pühime higi ja tõuseme üha kõrgemale.
Kahe tõusutunniga jõuame arvatavale kurule ja leiame tuurikirja Minski matkajatelt. Selgub et see polegi meie otsitav Brakonjeeride, vaid hoopis klassifitseerimata ja nimetu. Meil oleks tulnud ületada Amanauzi lisajõgi, mille lähedal me tõusime. Seejärel minna üle mäeribi ning mööduda väikesest järvest Brakonjeeride kuru all. Kurust kõrgemal paistavad kaljud ja üle kuru järsk lume-nõlv.
Laskume üle kuru, algul järsu lumenõlva kõrvalt mööda kive ja savi. Edasi mööda lund alla nagu oskame: saapataldadel glisseerides, kõhuli, selili või sabapiduril. Paar tugevat poissi ikka ees, teised koos grupijuht Veldaga kaugel taga. Otsime tuge kivide juures olevatest rododend-ronitest, kuid saapad libisevad vartel. See Lääne-Kaukasuse iseloomulik taim muutub juba nuhtlu-seks: kriibib jalgu, peidab oma varte all kive ja lumeauke.
Edasi ragistame tasasemale alale jõudmiseks ligi tund aega võsas. Lõpuks jõuame mägioja kal-dale väikesele lagendikule. Ootame viimaseid ja tahame süüa! Kõik on näljased ja piisavalt väsi-nud. Grupijuht otsustab: on aeg lõunat teha ja puhata. Nii teemegi ja paari tunni pärast oleme oma jõuvarud taastanud. Mõnel läbihigistatud pesugi pestud.
Peale lõunat jätkame liikumist rododendronipadrikus suuremate puude ja põõsaste vahel. Kui vastikud ja libedad need siinsed rododendronid ikka on! Ületame paar väiksemat jõge ja lõpuks kuusemetsa alt leiame rajagi. Hurraa! Liikudes rajal umbes tund aega, näeme all orus jõge. Uuri-des ümbrust oma viletsa kaardi, kompassi ja raamatu abil, jõuame järeldusele et see on ju meie tuttav Pšõšši jõgi!!! Ja meie laskusime piki Belaja jõge. Oleme oma planeeritud ringilt kõrvale kaldunud ja ainult väikese ringi ümber mäenuki teinud. Kuna kaasas oli toiduaineid ainult kaheks päevaks, siis tuleb alla laskuda ja oma toiduanete varu juurde minna.
Laskumine meie tuttava Pšõšši jõeni on raske ja väsitav: läbi võsa ja tuulemurru. Vapralt murrame alla teeni ja varsti ka jõe äärde. Siia vuliseva kristalse veega lisajõe suudmesse panemegi oma telgid üles, sest meie metsa peidetud toiduvaruni, pandamini on ainult paar kilomeetrit.
Grupijuht, ema Valda abiga valmistame lõkkel maitsva õhtusöögi. Tema tütar Viive on ka meie grupis. Tee on täna aromaatsest nõmmeliivateest. Tänase päeva tulemuseks on päikesest põlenud näod ja turjad ning väsinud kondid. Esimese vale kuru ohvrid on Mari (muhk kuklas), Ljussi (põlves auk) ja Rein (kriibitud kõht). Lisaks mitmel jalad veriseks kriibitud.
Oma kahepäevase seiklusega veendusime et lopsaka taimestikuga Lääne-Kaukasusel tuleb ikka radu otsida, hästi orienteeruda ja planeeritavate kurude kirjeldusi, fotosid hankida, sest looduses on need sageli väga sarnased. Eriti kui kaardid on viletsad riikliku poliitika tõttu sageli sihilikult moonutatud.
Kaks kuru ühe päevaga
14.07 Äratus on kl 5 Pšõšši lagendikul, kuhu jõudsime eile. Tatrapudrul ei ole erilist menu, sest aeg on varajane. Kaasa võtame oma varustuse: 2 köit, 2 paari kasse, abinööri jupid (repsud), karabiinid ja pooltel meist alpikirkad, ülejäänutel isetehtud metallteravikuga alpikepid. Pšõšši jõe ületame 3 km kaugusel laagrikohast mööda jõkke langenud kuuske.
Kuusemetsa alt alustame peagi tõusu nõrgal rajal piki väikest lisajõge. Metsa lõppedes alga-vad karjamaad. Eemal näeme lambakarju, hobuseid ja hütte. Kõrgemalt mäeribilt avaneb eelmiste päevade teekonnale. Paremalt voolab alla meile tuttav Belaja, vasakul kohiseb Amanauzi jõgi. All on Karuorg, kus me suure vaevaga metsast läbi trügisime. Oru nime ütles meile siinne karju saa-tev hobusemees.
Jätkame tõusu kuru suunas. Mäed on kavalad: kuru paistab üsna lähedal, jõudes üles on ees jälle uued kõrgused. Eelkurul on ilus väike sinakasroheline järv, kus Jaan ja Ülo teevad karastava supluse. Peagi jõuame matka esimesele lumele ja edasi mööda suuri kive ja moreenvalli veel ühe vasevitrioli värvi järvesilmani. Kl 13 jõuame Kara-Džaši kurule (2960 m, 1A). Kurutuuris (kivi-hunnikus) tühjas konservikarbis on täna paar tundi varem siin olnud Rapla grupi kiri. Maiustame šokolaadi ja halvaaga.
Kurult laskume mööda lumenõlva. Seejärel traverseerime paremale ümber Kelbaši tipu et liikuda meie järgmise kuru suunas. Pärast esimest ribi on meil ees lai lumine hari, millel liiguvad mõned matkajad. Algul tõuseme lumel, seejärel möödume jäälõhedest kalju äärest. Üleval maius-tame kuni ilm kiirustab meid edasi esimeselt ribilt kaljudel alla liikuma. Kiirelt tõuseb orust sinis-te Sofia järvede juurest udupilv, mis peagi jõuab meieni. Näeme veel ainult eesliikuja selga ja jälgi lumel. Kõrgust kaotamata liigume paremale. Udu hajub ootamatult kiirelt ja üle teise ribi jõuamegi Stolitšnõi kurule (3050 m, 1A).
Vahetame tuurikirja ja maiustame jälle. Laskumine kurult on lihtne, üle kivide. Peagi oleme karjuste onnide juures, kellelt kuuleme et otse alla Pšõšši jõeni ei pääse. Tuleb minna tagasi hom-mikusele rajale, mis teeb suure ringi. Väsinutena jõuame kl 20 jõe äärde laagrisse.
Järgmisel päeval teeb enamus meist ühepoolse tõusu Nauri kurule. Poisid otsustavad järsust moreenikünkast üles ronida ja nii teevadki. Kuid hirmus on see kivilaviin, mis neist vallandub. Ülejäänud peavadki mööda lund ringi minema. Jaan on ikka esimesena kurul Naur (2868, 1B). Ja peagi teisedki üleval. Ühel pool kuru on tipp, teisel madalad kaljud. Vahetame tuurikirja, imet-leme vaadet sinetavatele järvedele ja orust kerkivatele punakatele oinapeadele (siledad kaljunu-kid). Sellel kurult võitlesid venelased 1942. aastal vapralt ja pidasid pikalt kinni sakslaste edasi- liikumist. Seda teavitab 7 mälestusplaati ja veel üks all orus.
Vale kuru, üle Kaukasuse peaaheliku Abhaasiasse
19.07 Varajane äratus, nagu ikka kurule tõusu hommikul. Selle tarkuse oleme kindlalt selgeks saanud. Ja eelmistel päevadel oleme piisavalt käinud, puhanud ja juba harjunud kõrgmägede hõreda õhuga. Kokanaat pakub tatraputru ja kakaod. Laager kokku ja kl 6.30 alustame liikumist Kaukasuse peaaheliku suunas Kizgõtši jõe ülemjooksule. Paistab päike, kuid pilved juba kogunevad.Kohiseva mägijõe ületamine on probleemne. Tuleme veidi maad tagasi kuni jõel oleva lumesillani. Valda kor-raldab köisjulgestuse, sest ei ole kindel silla tugevuses. Ja nii saamegi kõik ohutult üle.
Edasi trügime vapralt Lääne-Kaukasusele nii iseloomulikus rododendronivõsas. Avatud lillelistele alpiaasadele jõudmine on nagu vabadusse pääs. Kl 9 alustame järsemat tõusu mööda kive ja ’oinapäid’ (siledaks hõõrdunud kaljud). Peagi avaneb paremal pool rohune- võsane m’äenõlv, kuid leiame et lumel on hoopis kergem tõusta. Aga juba saadavad mäevaimud meile vihma ja rahet. Liigu-me küll kilede all, kuid saapad ja püksid on ikka märjad. Hallid pilved muudkui kerkivad ja tihenevad meie juures, müristab ja lööb vaälku. Kl 12 näeme enda ees äkki kolme kurusadulat! Otsustame keskmise kõige madalama kasuks. Poole tunniga olemegi selle, aga kurukiri näitab – Kizgõtš Zapad-nõi. Tuul kisub nagu korstnas, oleme külmunud ja eksimine viib tuju nulli.
Tuleb õige kuru üles leida! Selleks laskume veidi ja traverseerime mööda libedat lumenõlva vasakpoolsele kurule. Ja kl 13.30 olemegi oma õigel Satharo (2800 m, 1B) kurul. Külmast kangete kätega kirjutame oma tuurikirja. Soojad riided selga ja kiirelt laskuma üle peaahelikku Abhaasiasse. Tänapäeval vaatleb rahvusvaheline üldsus Abhaasiat Gruusia (Georgia) osana nagu oli NLiidu ajal kuni 1992. aastani. Tegelikult on Abhaasia Vene Föderatsiooni kontrolli all.
Nüüd kiirelt Kaukasuse peaahelikult alla orgu, kus pidavat olema väga soe. Ja laskudes mööda paraja langusega moreenvalli, lakkabki peagi sadu, hajub udu. Varsti tuleb päikegi meie märgi riideid kuivatama! Siin suurtel kividel on paras aeg puhata ja maiustada. Seejärel traavime piki Bzõbi jõe paremat kallast alla orgu.
Rada toob meid lehmakarjuste onni juurde. Vägevate vuntsidega vanamees on salli ümber kiilaspea sidunud. Jutukas ja uudishimulik nagu ta paistab, räägib ta meiega isegi mõne sõna eesti keelt! Suhhumi naaber tal eestlane! Juhatab meile teed narsaaniallikatele, soovitab meil samas ööbida ja õhtuks piima tuua. Ja tõesti all mägijõe kaldal voolab narsaan mööda punakaid kive maa seest välja.
Siin mineraalvee allikal kohtame veel karjuseid, kes kutsuvad ratsutama. Tüdrukud on kohe nõus, aga oodatud tuliste ratsude asemel seisavad aia ääres väikesed viletsad setukad, pead ripakil. Aga linnalastele on seegi suur lõbu! Valmib söök, kõik söövad, aga Anne ja Mari ratsutavad ikka veel! Ootame õhtuks abhaasia punase puniku piima. Kallume juba kaugelt alt toodud vee maha, kuid hind on kallis. Teeme hoopis oma kaasavõetud pulbrist piima ja maiustame halvaaga!
Selgub et talvel elavad need karjused Suhhumis, suvel on aga oma karjadega siin mägedes. Vilets pilbastest onn on neile elamuks. Õhtuks aetakse lehmad selle ümber kokku, vasikate jaoks on väike tara. Peagi näeme et onni katuses on luuk lahti ja sealt tuleb suitsu. Söögi tegu, sageli on ka sooja tuba vaja. Eriti hommiku eel. Siis lükatakse kütteasemel palki pidevalt edasi.
Järgmisel päeval ületame madala klassifitseerimata Adange kuru (2270 m). Viimasel lumelaigul teeme kondenspiimast igat sorti jäätist. Keskpäevane kuumus hakkab liiga tegema. Kas-tame end külma mägijõe veega. Siin on lehmakarju tunduvalt rohkem. Kari mehi ja lapsi on onni ees. Lahkelt juhatatakse teed: Amtkeli orust ei pääse läbi, aga mööda Kelasuri jõge algab hea tee. Karjuste onne on palju, ka naisi on näha. Küsime piima, antakse lahkelt ja raha ei küsitagi! Saame kaks keedunõu täit sooja piima. Ruttu kuivikud lagedale ja nii maitseb imehästi! Veidi kaugemal varjulises kohas jääme laagrisse. Tuleb päikese eest puude varju otsida.
Subtroopiline palavus rammestab, aga mägijõe suplus on kohe võtta! Raviprotseduurid nagu soome saunast külma vette…. ja tagasi sauna! Homme sõidame kohaliku autoga Gruusia Abhaasia vabariigi pealinna Suhhumi, sidekontorist saadame matka lõpu telegrammid ja siis … Musta mere äärde 60 tuhandelise subtroopilise Suhhumi kuurortlinna Musta mere ranna mõnusid nautima. Meelde jäävad on botaanikaaia ja ahvikasvanduse külastus.
Teise raskusastme mägimatkal käisid: Valda Jõesaar, Jaan Henno, Ludmilla Kuzmina, Anne Kuuser, Viive Jõesaar, Marika Kuusmann, Alli Väljaots, Lembit Parm, Rein Kask ja ridade autor.
Hea matkasõber, kui tekkis huvi siis vt alajaotust http://yloka.planet.ee/matkakursus/
See katkend on minu raamatust ’50 aastat Eesti mägimatkamist’.
Ülo Kangur, ylokangur@mail.ee